HOMA-IR ja Kraft insuliinitest: kuidas näha insuliiniresistentsust 10 aastat enne diabeeti

Tavaline tühjakõhu veresuhkur jääb normaalseks kuni umbes 60% pankrease beetarakkude funktsioonist on juba kadunud. Kui tahad näha metaboolset probleemi enne, kui HbA1c ronib üle 5,7%, on kaks tööriista, mille arst peaks Sinu vereanalüüsi kõrvale võtma: HOMA-IR ja Krafti insuliinitest.

Miks tavaline glükoos ei näita midagi

Tabáki Whitehall II uuring (Lancet 2009) jälgis üle 6000 inimese 13 aastat enne 2. tüüpi diabeedi diagnoosi. Tulemus: tühjakõhu glükoos hakkab tõusma umbes 4–5 aastat enne diagnoosi, kuid insuliinitundlikkuse langus algab juba 13 aastat varem. See tähendab, et suurema osa „vaikse faasi“ ajast on Su veresuhkur normis, samal ajal kui insuliin ronib üha kõrgemale, et seda normi hoida.

Just siin astub mängu HOMA-IR.

HOMA-IR: kaks numbrit, üks võrrand

HOMA-IR (Homeostasis Model Assessment of Insulin Resistance) on Matthewsi jt (Diabetologia 1985) välja töötatud valem, mis kombineerib tühjakõhu insuliini ja glükoosi ühte indeksisse:

"HOMA-IR = (tühjakõhu insuliin mU/L × tühjakõhu glükoos mmol/L) / 22,5"

Teaduskirjanduses kasutatud vahemikud erinevad populatsiooni ja mõõtmismeetodi järgi. Alltoodud arvud on illustratiivsed võrdluspunktid, mitte diagnostilised piirid:

• Mõnes uuringus on madalamaid HOMA-IR väärtusi kasutatud suurema insuliinitundlikkuse kirjeldamiseks
• Kõrgemaid väärtusi on seostatud väiksema insuliinitundlikkusega, kuid ühtset rahvusvahelist diagnostilist piiri ei ole

Rahvusvahelised laborijuhised ei soovita insuliini rutiinset mõõtmist diabeedi või kardiovaskulaarse riski hindamiseks üldpopulatsioonis. HOMA-IR ja tühja kõhu insuliin on abistavad näitajad kliinilise pildi kõrval.

HOMA-IR eelis: see nõuab vaid ühte vereproovi tühja kõhuga, ei ole Eesti laborites kallis (~10 €), ja tulemuse saab välja arvutada ise. HOMA-IR piirang: kui pankreas on juba kurnatud (beetarakkude funktsioon langeb, tekib insuliini defitsiit), näitab valem valelikult normaalseid väärtusi. Selleks on olemas parem – kuid keerukam – test.

Krafti insuliinitest: 5-tunniline aeglane liikumine

Dr Joseph Kraft avaldas 1975. aastal töö „Detection of Diabetes Mellitus In Situ (Occult Diabetes)“, mis põhines üle 14 000 patsiendi glükoosi- ja insuliinikõveratel pärast 100 g glükoosikoormust. Standardne suukaudne glükoositaluvustest (OGTT) mõõdab ainult veresuhkru vastust; Krafti test mõõdab paralleelselt ka insuliini vastuse. Sellest sünnib „insuliini kõver“, mille kuju ütleb enam kui glükoosi kõver.

Kraft klassifitseeris viis mustrit. Ainult I muster on „normaalne“: insuliini tipp 0,5–1 tunni järel, kiire langus algtasemele 2. tunniks. Mustrid II–V näitavad süvenevat düsfunktsiooni – hilinenud tipp, ülemäärane tipp, pikaajaline langusfaas. Krafti andmebaasis oli neist III–V muster kliiniliselt kõige olulisem: patsientidel oli täiesti normaalne glükoosikõver, kuid varjatud hüperinsuliineemia (Crofts et al., BMJ Open Diabetes Res Care 2016).

"Kraft kasutas ajalooliselt väljendit „in situ diabeet“. Tema klassifikatsioon ei ole iseseisev diagnostiline standard: ebatavaline insuliinikõver võib viidata suuremale riskile, kuid ei kinnita haigust."

Eesti kliinikutes tehakse Krafti täisprotokoll harva, sest see nõuab 5-tunnist jälgimist ja 4–5 insuliinimõõtmist. Praktikas kasutame lühemat modifikatsiooni: OGTT + insuliin 0, 60 ja 120 min kohta. See jäädvustab enamiku olulistest mustritest.