Insuliiniresistentsus naistel: PCOS, menopaus ja miks sümptomid ei ole „normaalne stress“

Naise ainevahetus ei ole väiksem versioon mehe omast. Östrogeen, progesteroon ja tsükkel ise mõjutavad insuliinitundlikkust olulisel määral – ja kui midagi läheb sassi, kajastub see esmalt tsükli häiretes, akne rebimises, karvakasvus, ärrituvuses ja väsimuses söögi järel. See on põhjus, miks naistel jääb insuliiniresistentsus aastateks diagnoosimata: sümptomid ei näe välja „diabeedile omased“.

Miks tsükkel ise on insuliinitundlikkuse kompass

Terve tsükli jooksul kõigub insuliinitundlikkus märkimisväärselt. Follikulaarses faasis (menstruatsiooni ja ovulatsiooni vahel) on tundlikkus kõrgem, luteaalfaasis (ovulatsiooni ja järgmise menstruatsiooni vahel) madalam – see on üks põhjus, miks paljud naised tunnevad tsükli teise poole ajal isu magusa järele ja tunnevad end väsinuna. Kui aga tsükkel muutub ebaregulaarseks, pikeneb üle 35 päeva või kaob täielikult (välja arvatud kestev rasedus, laktatsioon või menopaus), on selle taga sageli hüperinsuliineemia (Diamanti-Kandarakis & Dunaif, Endocrine Reviews 2012).

PCOS on insuliiniresistentsuse peegel

Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) puudutab hinnanguliselt 10–13% reproduktiivses eas naistest. 2023. aasta rahvusvaheline PCOS-i juhend (Teede et al.) rõhutab: enam kui 70% PCOS-i juhtudest on aluseks insuliiniresistentsus. Insuliini üleliig stimuleerib munasarjade androgeenide tootmist (testosteroon, androsteendioon), mis omakorda katkestab ovulatsiooni ja tekitab klassikalised sümptomid:

• Ebaregulaarne või puuduv tsükkel
• Akne täiskasvanueas, eriti lõual ja lõualuu joonel
• Hirsutism – karvad ülemisel huulel, lõual, kõhul, rindadel
• Juuste hõrenemine peanahal (androgeeniline muster)
• Kaal, mis koguneb eelistatult kõhu ümber
• Acanthosis nigricans – tume, sametine nahk kaenlaaluses või kaelal

PCOS-iga naised on 4× kõrgema riskiga areneda 2. tüüpi diabeet ja 2× kõrgema riskiga kardiovaskulaarne haigus. Kuid – ja see on kliiniliselt oluline – PCOS-i metaboolne pool reageerib elustiili sekkumisele sageli veelgi tugevamalt kui „tavaline“ insuliiniresistentsus. Näen sageli, et 12-nädalase programmiga taastub ovulatsioon ilma medikamentideta.

Rasedusdiabeet on eelhoiatus, mitte üks eraldi episood

Naisel, kellel on olnud rasedusdiabeet (GDM), on 7-kordne risk saada 2. tüüpi diabeet järgmise 5–10 aasta jooksul (Kim et al., Diabetes Care 2002). See on ainevahetuse „stressitesti“ tulemus – rasedus paljastas juba olemasoleva latentse insuliiniresistentsuse. Iga selline naine peaks saama iga 1–3 aasta järel HOMA-IR ja HbA1c, ka siis, kui rasedus lõppes normaalselt.

Perimenopaus: kui „kõik hakkab muutuma“

Perimenopausi ajal (tavaliselt 40–50) väheneb östrogeeni toime järkjärgult. Östrogeen aitab insuliinil suunata glükoosi lihasrakkudesse ja hoiab rasva pigem reites/tuharates kui kõhus. Kui östrogeen langeb, muutub keha kompositsioon isegi ilma kaalumuutuseta: viskeraalne rasv kasvab, lihasmass kahaneb. Stefanska jt (Adv Clin Chem 2015) andmetel tõuseb metaboolse sündroomi levimus naistel menopausi järgselt umbes 60% (Mauvais-Jarvis, Biol Sex Differ 2015).

See ei ole „paratamatu vanadus“. Just siin annab kõige tugevama tulemuse jõutreening (2–3× nädalas), valgu piisavus (1,6–2,0 g/kg soovitatavast kehakaalust), unerežiim ja süsivesikute kvaliteedi vaatlus. Neil kolmel esimesel aastal, kus keha on veel plastiline, on sekkumise mõju kordades suurem kui hiljem.