Insuliiniresistentsuse varjatud biokeemia: miks tavaline veresuhkru analüüs eksitab?

Enamik inimesi arvab, et kui nende tühjakõhu glükoos on normis (alla 5,6 mmol/L), on nende süsivesikute ainevahetus täiesti terve. See on ohtlik müüt. 2. tüüpi diabeet ja metaboolne sündroom arenevad kehas varjatult 10–15 aastat enne seda, kui veresuhkur tõusma hakkab.

Kompensatoorne hüperinsuliineemia: vaikne faas

Kuidas see toimub? Rakkude resistentsuse tekkimisel on pankreas sunnitud tootma üha suuremaid koguseid insuliini, et suruda glükoosi rakkudesse. Seda seisundit nimetatakse kompensatoorseks hüperinsuliineemiaks ja see võib püsida aastakümneid enne ühegi glükoosinäidu kõrvalekallet (DeFronzo, Diabetes Care 2009; Petersen & Shulman, Physiol Rev 2018).

Veresuhkur püsib täiuslik, kuid krooniliselt kõrge insuliin blokeerib lipolüüsi, tekitab rasva kogunemist vöökohale, kahjustab veresoonte endoteeli, soodustab kuiva nahka, acanthosis nigricans’t ja põhjustab pidevat pärastlõunast väsimust pärast süsivesikuterikast einet.

Miks HbA1c ja tühjakõhu glükoos jätavad vahele 60% diagnoosimata juhtudest

Kraft (1975, hiljem replitseeritud Crofts & Schofield, BMJ Open Diabetes 2016) näitas, et 5-tunnine oraalse glükoositaluvuse test koos insuliini mõõtmisega leiab insuliiniresistentsuse umbes 75%-l osalejatest, kelle glükoos on ‘normis’. Tühjakõhu glükoos ja HbA1c tõusevad alles siis, kui beeta-rakkude reservi kompensatsioon on juba läbipõlenud.

• Tühjakõhu glükoos < 5,6 mmol/L ≠ terve ainevahetus
• HbA1c < 5,7% ei välista hüperinsulineemiat
• Insuliin tõuseb tavaliselt 5–10 aastat enne glükoosi
• Vistseraalne rasv võib akumuleeruda normaalkaalulisel inimesel (TOFI – thin outside, fat inside)

Diagnoosimine: HOMA-IR ja tühjakõhu insuliin

Diagnoosimiseks ei piisa glükoosist. Kohustuslik on mõõta tühjakõhu insuliini ja arvutada HOMA-IR indeks: (glükoos mmol/L × insuliin mU/L) / 22,5. Lisaks väärtuslikud markerid on triglütseriidid/HDL suhe (> 1,5 viitab insuliiniresistentsusele), tühjakõhu C-peptiid ning vööümbermõõt.

• HOMA-IR optimaalne funktsionaalne tase: < 1,0
• HOMA-IR 1,0–1,9: subkliiniline resistentsus, vajab elustiilisekkumist
• HOMA-IR > 1,9: aktiivne insuliiniresistentsus
• Tühjakõhu insuliin > 10 mU/L: hoiatussignaal
• Optimaalsed piirid ei ole üldine meditsiiniline konsensus, vaid põhinevad üksikutel uuringutel ja kliinilisel praktikal.

"Insuliin on hormoon, mis salvestab energiat. Krooniliselt kõrge insuliin tähendab, et keha on lukus salvestusrežiimis – ka siis, kui sa ei söö."

Insuliiniresistentsuse 5 peamist juurpõhjust

• Vistseraalne rasvkude – vabastab põletikulisi adipokiine, mis blokeerivad insuliini signaali
• Krooniline söömisaken > 14 h päevas – beeta-rakud ei saa puhata
• Maksa rasvtõbi (NAFLD) – Younossi et al., Hepatology 2019 hinnangul ~25% täiskasvanutest
• Krooniline unevõlg – üksainus halb uneöö vähendab insuliinitundlikkust ~25% (Donga et al., JCEM 2010)
• Liikumispuudus ja lihasmassi vähesus – vähem GLUT4 transportereid skeletilihases

Praktiline tagasipööramise protokoll